Sirp eliidist: whom we need right now?
"Sestap tuleb edasi viivat mootorit otsida teistest eluvaldkondadest, on ju oma eliit olemas igaühel neist. Pareto metafoorset lähenemist kasutades ütleksin, et Eesti vajab praegu tööhobuste eliiti. Sellist tüüpi liidreid, kes stoilise rahuga oma põldu edasi künnavad, löögu välku või paistku päike. Tööhobuse kuvand eestlase mõttemaailmas on igati positiivne: ta astub mõõduka sammuga, ei peruta ega tee rumalusi, ta pole hellitatud ilusa elu ega peene toiduga, näib vaikne ja kuulekas. Võib tunduda, et tööhobune on solidaarne kõigiga. Solidaarsusest on praeguses Eestis saanud laialt käibel loosung. Sellest räägitakse palju, seda lausa nõutakse.
Nii ei räägi ka riigi koorekiht just sageli inimväärikusest, vaid ikka solidaarsusest ja solidaarsusest. Tööhobune ei taha olla kõigiga solidaarne. Vaevalt on tal sooje tundeid parmudest ja kärbestest vereimejate vastu. Ükskõikseks jätab tööhobuse ka tema liigikaaslase - tõuhobuse käekäik. Mitte et siin suuri tülisid oleks. Sel ajal kui tõuhobust uhke maasturi haagis ühest mõisast teise sõidutatakse, künnab tööhobune vaiksel sammul kuskil Põlva- või Vooremaa kandis savikat põldu. Nad lihtsalt ei kohtu. Ja kui kohtuksid, poleks neil vist omavahel millestki rääkida. Nii nagu oleks raske leida ühist jutuainet Playboy kaanetüdrukul ja ülikooli raamatukogus väitekirja kallal pusival politoloogiadoktorandil. Ega tööhobustest palju kuulda polegi, väga väheseid neist teatakse nimepidi. Nad töötavad, ei eksponeeri ennast. Sagedamini kirjutatakse uudisteportaalides Ilma-Peebust, TõehetkeLilitist ja teistest. Vahepeal saab sealtsamast lugeda ka, et mõni „teadlane ütles” või „sotsioloog arvab” . Mõned neist teadlastest suudavad tekitada avalikkuses oma sõnadega koguni resonantsi. Kuigi nende sõnadest ei lähe majandus ülesmäge ega hakka tööpuudus vähenema, ohkavad inimesed kergendatult: tänu jumalale, on veel inimesi, kes oskavad vabalt ja mõistlikult mõtelda. Samamoodi on rahustav näha, et Marju Lauristin on endiselt Tartu ülikoolis ning Erik Terk ja Heido Vitsur pole oma majanduskäsitluses teinud kannapöördeid. Paras annus stabiilsust kulub segastel aegadel ära.
Stabiilsus ja tagasihoidlikkus võivad tööhobustele ka ohtlikuks saada. Ühed tööhobused kardavad, et kolletav meedia labastab nende tõsiteaduslikud mõtted, teised põevad mittestandardsuse hirmu. Tuleb ju teaduses oma põldu kündvatel tööhobustel sobituda „objektiivsete” hinnangute raamistikku, kus kõik kirja pandud sõnad on bürokraatliku täpsusega standardiseeritud, klassifitseeritud ja loendatud.
<...>.
Allikas: www.sirp.ee/index.php