(no subject)
Igatahes ma ei suudagi lõplikult otsusele jõuda, et kas see Tartu-käik oli siis asja eest või mitte. Mitte et ma kahetseks. Lõbus oli küll ja vaheldust oli küll ja huvitavaid asju sai kuulata (eriti seal semiootika infotunnis (sellist meest tahaks küll endale lektoriks)) aga ma olin küll omajagu pettunud et põhimõtteliselt asi mille pärast ma kogu selle reisi ette võtsin, et seda nagu ei tulnudki. Olles teistest harudest päris palju huvitavat ja konkreetset infot kuulnud, lootsin ma just et saab ka pisut arheoloogia kohta teada. Aga nojah, võta näpust. Juhtus see mis tavaliselt juhtubki, kui asi keerleb minu ümber. Mitte et ma arvan et asi on ilmtingimata alati MINUS aga lihtsalt ma olen seda märganud et üpris tihti juhtub selliseid asju just minuga. Et nagu kõigist seitsmest osakonnast pole just selle esindajat kohal keda mul oleks vaja. Tegelt vahet pole enam. Ega see mu valikut niigi poleks muutnud, ajalukku oleks ma ikkagi proovinud. Igatahes ut.ee lehel oli lävendikalkulaator mis ütles mulle et kui ma saaksin inka eksami (minimaalselt) 90 punkti, eesti keele 80 ja ajaloo ka kuskil 80, siis ma peaksin küll lävendi ületama. Eesti keele puhul on mul nüüd kahtlusi tekkinud, just tänu sellele nõmedale proovikirjandile. Ajalugu... eee, kuidas seda nüüd öelda. No ütleme lihtsalt välja - ma ei suuda seda õppida. Proovisin eile hakata eesti ajaloost kokkuvõtteid tegema ja mitte midagi ei tulnud välja. Mul oleks vaja kellegi hea hinge juba VALMIS tehtud konspekte... Sest ise ma vist küll nende tegemisega hakkama ei saa. Aga noh, sinna on õnneks veel natuke aega. Ma mõtlesin selle üle ka veel järele, et seoses Tartuga, et tegelt on see vist suht ükstapuha kas Raaper või Merimaa või Melki ka ajalukku tulevad. Tulgu või kõik. Selles mõttes et mis minul sellest?? Tehku nemad oma ajalugu ja ma olen õnnelik oma arheoloogias ja kõik on rahul. Muidugi oleks vähemalt alguses ja mõnes suuremas loengus (nt mis on seotud keskaja või üldise ajalooga) oleks tore kui seal oleks keegi keda sa tunned et kasvõi seltsiks alguses võõras kohas. Ja selles mõttes poleks mul midagi selle vastu kui see isik olekski melki või merimaa. Ja kui ongi Raaper, siis ma ei tunnegi mingit kohustust temaga seal lähemalt suhelda ja ma loodan et tema tunneb samamoodi ja nii jääbki. Võib-olla on asi lihtsalt mingis a-klassi vastases tõrkes. Eee... tegelt ma ei teagi. Osa A-klassist mulle isegi meeldib (no kammoon, ise olen ma a-kaga abielus veel), jusiis on asi ikkagi isiklik. Ah suva tegelt.
Ma tahaks juba Tartus OLLA. Ma rahustan end mõttega, et see mida me teisipäeval nägime, et see on tingitud sellest kevade-ilast. Nagu praegugi ei suuda ma aknast välja vaadata sest tõsiselt rõve on väljas. Aga näiteks ilusal aastaajal võib ka Tartu ise olla. No vähemalt sügisese reisi ajal Tartusse see linn mulle küll oli päris sümpaatne. Ja pealegi, seekord me nägime ju praktiliselt ainult ühte kindlat piirkonda (seda sama mida mööda me nii kolm korda edasi-tagasi trampisime). Ja üldiselt mulle see toomemäe piirkond meeldis (niipalju kui ma sellest mingi seitsmenda klassi ekskursioonist veel mäletan). Ja lahe et ajalooosakond on suht linna keskel/vanalinnas. See tähendab eelkõige et kui mul kõht tühjaks läheb, saan ma minna kaubamajja süüa ostma ja saan vältida selliseid poode nagu see üks kus me käisime... Tõtt mainides peab ütlema et Tartuga harjumine saab olema kohutavalt raske. Aga me ei ütle et võimatu. Inimene tõesti harjub kõigega.
Aga ma ei viitsi enam tartu-teemal ajada. Kross on peaaegu ääri-veeri juba pooleldi läbi. Mulle isegi meeldib. Ma ei ütleks et see oleks igav, aga see läheb küll suht aeglaselt. Sellise asja lugemine vajab kohutavalt püsivust. Alles siis vist suudab selle väärtust näha. No ma ei ütle et siiamaani oleks ta midagi erakordset aga igal juhul on see täiesti loetav. Tarvole peab vähemalt selles mõttes au andma et ta annab alati meile raamatud kindla mõttega ja enamikel juhtudel on tal ka õigus kui ta ütleb et miski on tähtis teos. Ja lahe kontrast on ka. Alles meil oli taluelu, siis tuli Mustamäe ja nüüd on mõisaelu. Lahe. Mõisaaeg mulle meeldib. Mulle lihtsalt ei meeldi lugeda talupoegadest ja orjusest, aga just sellest kõrgemast klassist pisut. Talupojad pole üldse minu rida..
Ma tahaks juba Tartus OLLA. Ma rahustan end mõttega, et see mida me teisipäeval nägime, et see on tingitud sellest kevade-ilast. Nagu praegugi ei suuda ma aknast välja vaadata sest tõsiselt rõve on väljas. Aga näiteks ilusal aastaajal võib ka Tartu ise olla. No vähemalt sügisese reisi ajal Tartusse see linn mulle küll oli päris sümpaatne. Ja pealegi, seekord me nägime ju praktiliselt ainult ühte kindlat piirkonda (seda sama mida mööda me nii kolm korda edasi-tagasi trampisime). Ja üldiselt mulle see toomemäe piirkond meeldis (niipalju kui ma sellest mingi seitsmenda klassi ekskursioonist veel mäletan). Ja lahe et ajalooosakond on suht linna keskel/vanalinnas. See tähendab eelkõige et kui mul kõht tühjaks läheb, saan ma minna kaubamajja süüa ostma ja saan vältida selliseid poode nagu see üks kus me käisime... Tõtt mainides peab ütlema et Tartuga harjumine saab olema kohutavalt raske. Aga me ei ütle et võimatu. Inimene tõesti harjub kõigega.
Aga ma ei viitsi enam tartu-teemal ajada. Kross on peaaegu ääri-veeri juba pooleldi läbi. Mulle isegi meeldib. Ma ei ütleks et see oleks igav, aga see läheb küll suht aeglaselt. Sellise asja lugemine vajab kohutavalt püsivust. Alles siis vist suudab selle väärtust näha. No ma ei ütle et siiamaani oleks ta midagi erakordset aga igal juhul on see täiesti loetav. Tarvole peab vähemalt selles mõttes au andma et ta annab alati meile raamatud kindla mõttega ja enamikel juhtudel on tal ka õigus kui ta ütleb et miski on tähtis teos. Ja lahe kontrast on ka. Alles meil oli taluelu, siis tuli Mustamäe ja nüüd on mõisaelu. Lahe. Mõisaaeg mulle meeldib. Mulle lihtsalt ei meeldi lugeda talupoegadest ja orjusest, aga just sellest kõrgemast klassist pisut. Talupojad pole üldse minu rida..