too boring to get into details
Asi on selles, et inimesel (või vähemalt minul) on mingi kirjutamisnorm, mis saab kas täituda või jääda täitmata. Ja kui ma samal ajal kirjutan ka muid asju, siis ei teki nagu üldse soovi LJ-sse kirjutada. Ehk siis alati kui ma natuke tihedamini siia kirjutan, st et ma muid asju ei kirjuta üldse. Mul on lihtsalt vaja paiku kus oma kirjutamisvajadusi rahuldada ja mu alateadvus ei ole eriti valiv selle suhtes kuhu või mida kirjutada. Igatahes siis mulle jubedalt meeldib end korrata (mitte): ma tahaks et veebruar oleks läbi. Tegelt loogiliselt võttes tahan ma et terve see veerand oleks läbi aga ma oleksin isegi siis õnnelik kui veebruar lõppeks. Kevad, kevad, kevad... Kui ma olen ise väljas, mõnel kindlal hetkel (nagu kui ma kord bussis sõitsin ja vaatasin loodust ümberringi või siis kui me Nõmmel käisime), siis avaldab talv mulle muljet. Selles külmas karskuses on midagi suursugust ja mulle meeldib ilus puhas valge lumi ja see kuidas ta kõike, puid ja maad, katab. Aga praegu, eriti kui ma istun koolis või kodus, tahaks ma lihtsalt et see oleks kõik läinud. Ma tahan tunda jälle ennast väljas vabalt. Talvel meeldib mulle sees, toas, majas vms olla. Sest talvel väljas olemine tekitab ahistust kuidagi. See pakane ja lumi nagu piiraksid vabadust. Ma tahaks istuda maha kui mul tuleb soov, aga liiga külm on. Ma tahaks käia asustamata paikades, kuid need on kõik paksult lund täis. Ma tahaks vaadata merd, aga see on jääs. Igatahes talvel ei meeldi mulle eriti väljas olla kui mul pole midagi teha. Soojal ajal on väga mõnus väljas käia ja mitte midagi teha. Siis lihtsalt longid ja hulgud niisama ringi. Aga talvel pole sel mingit võlu. Igatahes ma olen täiesti tüdinud talvest ja ma olen kindel et ma olen sellest juba kirjutanud aga ma kirjutan ikka. Ma tahaks panna silmad kinni ja kui ma need lahti teen, võiks olla 1. märts. Ma ei tunneks isegi mälestustest puudust mis ma vahele jätaksin: nii väga tahan ma et see lõputuna tunduv talv juba lõppeks. Kas asi on tõesti ainult minus, või tundub ka teistele see talv kõige pikemana üldse? Nagu ka viimane suvi tundus lõputu. Tundus küll, ma olin täiesti šokeeritud kui see ükskord lõppes ja algas kaheteistkümnes klass sest nii pikka suve polnud mul olnudki. Ja nüüd on sama jama talvega. Sügis läks küll kiirelt aga mis värk siis selle talvega nüüd on? Veebruargi on alles alguses... 3 nädalat pluss veel 3 nädalat märtsis. Hullumeelsus. Ma ei pea seda vastu. Öö pimedaim hetk on vahetult enne päikesetõusu... Nõustun! Ma tahan lihtsalt et see lumi kaoks ja jätaks mu rahule. Siis see annaks mulle rohkem lootust ja sisendaks et lõpp ei ole enam kaugel. Aga senikaua kui see lumi püsib, on mul tunne nagu miski ei kavatsekski kunagi muutuda ja nii lähevad asjad edasi kuni maailmalõpuni. Igavesti ma jäängi esmaspäevast reedeni koolis käima ja nädalalõppude nimel elama. Aga ma ei taha elada nädalalõppude nimel. Ma tahan elada kõigi seitsme päeva nimel. Ma tahan et päevades oleks midagi erilist. Ma tahaks et esmaspäeval oleks ajalooeksam ja reedel inka eksam. Ja nädalavahetused ei erineks enam tööpäevadest.
Miks, algav päev, on argipäev su nimeks?
Ma kuulutan su sekundid kõik imeks
täis iluehmatust ka täna hommikul.
See on Betti Alveri oma. Imeilusa pühendus. Onju paljudel raamatutel alguses kellegi värsiread kohe esimesel lehel. No see oleks Imeilusal Eimiskil. Igatahes ma ei saa niimoodi enne isegi mõtlema hakata kui pole tulnud kevad. Kevad on minu taasssünd, minu eluallikas. St et päriselt ongi ka. Pärast 28.ndat veebruarit, siis ma sünnin uuesti ja siis on mul rohkem jõudu. Praegu ma tunnen end väga vana ja väsinuna. Lõpp oleks nagu ligidal ja kolme nädala pärast saaks mu taluvuspiir otsa. 11 pikka kuud ja ma olen nii kuradi väsinud kõigest sellest mis vahepeal on toimunud. Liiga palju on vahepeal juhtunud. Nüüd ma vajan lihtsalt ühte päeva surmaks, puhkuseks ja taassünniks. Ja siis ma kogun ennast natuke ja kui tuleb kevad, hakkan ma uuesti uue energiaga elama. Sest siis läheb mul seda energiat eriti vaja. Siis alles hakkavad asjad uusi pöördeid võtma.
Igatahes ma soovitaksin mitte eriti tõsiselt seda eelnevat juttu võtta. See on midagi sellist, millest ma võiksin mõnes oma loos kirjutada ja ma sattusin vahepeal hoogu ja läksin liiga proosaliseks. Kuna ma täna oma juttu/e kirjutada ei viitsi, siis ma lihtsalt eksperimenteerin siin. Mõte läheb lendu nii. Ah jaa, mul on hetkel pooleli kolm raamatut. Kõhe. Ma ei suuda enam validagi kummaga jätkata sest see on liiga raske valik. Miriel soovitas mingiaeg Strugatskite "Väljasõit Rohelusse" ja mulle tõesti meeldib see ja see läks just huvitaks kuni mulle tuli meelde et ma pean homme mõned raamatud ära viima. Siis ma jätsin selle esimese raamatu pooleli ja mõtlesin et ma peaks ikka vähemalt selle ühe Ursula ära lõpetama enne kui selle ära viin. Ja siis ma sain "Rocannoni maailma" ruttu läbi ja lõpp mulle isegi meeldis kuigi alguses oli see kuidagi kahtlane ja siis ma mõtlesin et pohh, ma loen ka selle teise jutu läbi (ühes eksemplaris oli kaks LeGuini juttu) ja siis jäi see ka mul pooleli sest ma mõtlesin et enne äraviimist ma sirvin siis selle teise raamatu ka natuke, mida ma polnud jõudnud isegi alustada ja see oli Philip K. Dicki Blade Runner ja nüüd jäi see ka mul pooleli sest ma hakkasin seda lugema ja see oli nii põnev. Ja siin ma nüüd olengi oma kolme raamatuga. Ja kõige tipuks ei peagi ma kahte viimast homme tagasi raamatukokku viima sest ma sain lõpuks aru kuidas kodust tähtaegu pikendada ja mul on aega 28.ndani (see saatuslik kuupäev). Vot nii. Ma ei viitsi rohkem täna mula ajada.
Miks, algav päev, on argipäev su nimeks?
Ma kuulutan su sekundid kõik imeks
täis iluehmatust ka täna hommikul.
See on Betti Alveri oma. Imeilusa pühendus. Onju paljudel raamatutel alguses kellegi värsiread kohe esimesel lehel. No see oleks Imeilusal Eimiskil. Igatahes ma ei saa niimoodi enne isegi mõtlema hakata kui pole tulnud kevad. Kevad on minu taasssünd, minu eluallikas. St et päriselt ongi ka. Pärast 28.ndat veebruarit, siis ma sünnin uuesti ja siis on mul rohkem jõudu. Praegu ma tunnen end väga vana ja väsinuna. Lõpp oleks nagu ligidal ja kolme nädala pärast saaks mu taluvuspiir otsa. 11 pikka kuud ja ma olen nii kuradi väsinud kõigest sellest mis vahepeal on toimunud. Liiga palju on vahepeal juhtunud. Nüüd ma vajan lihtsalt ühte päeva surmaks, puhkuseks ja taassünniks. Ja siis ma kogun ennast natuke ja kui tuleb kevad, hakkan ma uuesti uue energiaga elama. Sest siis läheb mul seda energiat eriti vaja. Siis alles hakkavad asjad uusi pöördeid võtma.
Igatahes ma soovitaksin mitte eriti tõsiselt seda eelnevat juttu võtta. See on midagi sellist, millest ma võiksin mõnes oma loos kirjutada ja ma sattusin vahepeal hoogu ja läksin liiga proosaliseks. Kuna ma täna oma juttu/e kirjutada ei viitsi, siis ma lihtsalt eksperimenteerin siin. Mõte läheb lendu nii. Ah jaa, mul on hetkel pooleli kolm raamatut. Kõhe. Ma ei suuda enam validagi kummaga jätkata sest see on liiga raske valik. Miriel soovitas mingiaeg Strugatskite "Väljasõit Rohelusse" ja mulle tõesti meeldib see ja see läks just huvitaks kuni mulle tuli meelde et ma pean homme mõned raamatud ära viima. Siis ma jätsin selle esimese raamatu pooleli ja mõtlesin et ma peaks ikka vähemalt selle ühe Ursula ära lõpetama enne kui selle ära viin. Ja siis ma sain "Rocannoni maailma" ruttu läbi ja lõpp mulle isegi meeldis kuigi alguses oli see kuidagi kahtlane ja siis ma mõtlesin et pohh, ma loen ka selle teise jutu läbi (ühes eksemplaris oli kaks LeGuini juttu) ja siis jäi see ka mul pooleli sest ma mõtlesin et enne äraviimist ma sirvin siis selle teise raamatu ka natuke, mida ma polnud jõudnud isegi alustada ja see oli Philip K. Dicki Blade Runner ja nüüd jäi see ka mul pooleli sest ma hakkasin seda lugema ja see oli nii põnev. Ja siin ma nüüd olengi oma kolme raamatuga. Ja kõige tipuks ei peagi ma kahte viimast homme tagasi raamatukokku viima sest ma sain lõpuks aru kuidas kodust tähtaegu pikendada ja mul on aega 28.ndani (see saatuslik kuupäev). Vot nii. Ma ei viitsi rohkem täna mula ajada.