I react to certain doom in a certain way
Täna on Marco Sancheze sünnipäev. 9. jaanuar. See kuupäev jääb mulle elu lõpuni meelde. Jaredil on homme. Kahju et me enam ei suhtle. Ta meeldis mulle. Aga tuleme tagasi 9.nda juurde. Marco Sanchez oli esimene pikas reas. Tema oli see, kellest sai alguse minu obsession brünettide näitlejate järele. Temast alates muutusid tall, dark and handsome`id minu jaoks ideaalseteks. Ta oligi minu jaoks ideaalne mingil ajal. Ma olin siis veel noor (15 pole küll niiväga noor, aga pisut ikkagi) ja tema tundus parem kui ükski teine reaalne isik. Ma nägin teda tihti unes ka. Ma olin täielikult piinatud temast. Nüüd ta tuletab end mulle väga harva meelde. Aga tegelt on ta väga tugevalt mõjutanud mu sisemist elu. Ta on mõjutanud mu esimesi kirjanduslikke katseid, kõiki mu tolleaegseid plaane ja ideid, mis mul igapäev mata või muu tunni ajal tekkisid. Aga koos põhikooli lõpuga kadus ka tema ja sellest ajast saadik kui ma olen TÜG-is olnud, on see olnud nagu täiesti erinev elu varasemast. Midagi vana ei säilinud. Aga nüüd ma tean, mis ma teha tahan. Järgmine nädal millalgi küsin ma Pillelt raha (mina maksin Hes`i eest ja ma tean et sa oled nii lahke et annad mulle natuke tagasi) ja ostan kuskilt poest terve paki A4 paberit. Mul oleks umbes 200 tükki vaja. 120 Imeilusa väljatrükkimiseks ja ülejäänutele prindin nii palju kui mahub Angela ja Linda lugusid Kit`ist ja Carlosest. Siis ma saan neid hakata õhtuti lugema.
Imeilusast rääkides, ma sain siis selle valmis. Veider tunne on sees. Ma olen ise päris rahul selle lõpuga. Ma ei kahetse, et veetsin pea kaks kuud sellele mõeldes, enne kui kolme viimast peatükki kirjutama hakkasin. Ma kartsin koguaeg, et see lõpp kukub nii välja et ma ise ei ole sellega rahul aga ma ei oska midagi paremat ka kirjutada. Aga mulle endale meeldis ja see on kõige olulisem et ma ise sellega rahul oleksin. Ma võin nüüd öelda ka selle kõige algelisema lõpuversiooni. SPOILERS! Ära loe kui pole viimast peatükki lugenud! Oh, ma olen alati tahtnud seda öelda... Esimest korda kui ma hakkasin mõtlema lõpu peale, ma panin selle visandlikult ka kirja. Paula tapab Eva, millepeale Dominic laseb end maha ja Paula teeb samuti enesetapu (hüppab rongi alla. Lõpp pidi algusest peale toimuma raudtee juures). Siis ajapikku ma otsustasin et Paula peab jääma ellu, et oma karistust kanda. Surm oleks liiga kerge tema jaoks olnud. Ja siis lõpuks jõudsin ma ka otsusele, et Dominic ei sure. Ning see oli kuu või paar tagasi kui ma rahuldusin lõpliku variandiga, milles lugu ei lõpe Paulaga vaid Dominicuga kuskil mäe peal. Igatahes jah. Eva ütles et talle meeldis lõpp ja see tegi mul tuju heaks. Paula ütles et lõpuks sain ma selle valmis ja nüüd ma saan hakata oma esimest juttu kirjutama ja see pani mind naeratama. Ja Miriel ütles et see oli ilus. See oli kõige parem mis Miriel ütles. Ma tahtsingi et sellest tuleks midagi ilusat. Sellest ju kogu jutt räägibki. Tegelt pole ka ime et ma kirjutasin ilust kui sellisest. Ma olengi esteetik. kui on midagi mida ma oskan, siis on see hinnata ilu. Igatahes minust saab kirjanik, ma otsustasin. Mul on täiesti suva, kas ma saan kuulsaks või ei, kas ma jään vaeseks või ei või kas isegi kellelegi meeldivad mu asjad või neid trükitakse, ma kirjutan ikkagi. Haa, see ei sega mul kirjutamast! Im a true born writer! Vot. Ja kell on 8 ja nüüd ma pean vist lugema minema sest niimoodi kirjutades olen ma teised asjad unarusse jätnud. Homme tuleb siis uus päev. Kool. Eks näe. Ma polegi kõige hullemalt meelestatud selle suhtes. See arvamus kindlasti muutub niipea kui tuleb esimene kodutöö või konta aga pohh, käesoleval hetkel ei suuda see mu tuju rikkuda. Ja ma ei ütle et mul oleks HEA tuju, ma olen lihtsalt rahulolev. Mulle meeldis see vaheaeg. Ses oli särtsu ja midagi erilist. Kuigi pealtnäha ei ütleks aga minu jaoks oli.
Imeilusast rääkides, ma sain siis selle valmis. Veider tunne on sees. Ma olen ise päris rahul selle lõpuga. Ma ei kahetse, et veetsin pea kaks kuud sellele mõeldes, enne kui kolme viimast peatükki kirjutama hakkasin. Ma kartsin koguaeg, et see lõpp kukub nii välja et ma ise ei ole sellega rahul aga ma ei oska midagi paremat ka kirjutada. Aga mulle endale meeldis ja see on kõige olulisem et ma ise sellega rahul oleksin. Ma võin nüüd öelda ka selle kõige algelisema lõpuversiooni. SPOILERS! Ära loe kui pole viimast peatükki lugenud! Oh, ma olen alati tahtnud seda öelda... Esimest korda kui ma hakkasin mõtlema lõpu peale, ma panin selle visandlikult ka kirja. Paula tapab Eva, millepeale Dominic laseb end maha ja Paula teeb samuti enesetapu (hüppab rongi alla. Lõpp pidi algusest peale toimuma raudtee juures). Siis ajapikku ma otsustasin et Paula peab jääma ellu, et oma karistust kanda. Surm oleks liiga kerge tema jaoks olnud. Ja siis lõpuks jõudsin ma ka otsusele, et Dominic ei sure. Ning see oli kuu või paar tagasi kui ma rahuldusin lõpliku variandiga, milles lugu ei lõpe Paulaga vaid Dominicuga kuskil mäe peal. Igatahes jah. Eva ütles et talle meeldis lõpp ja see tegi mul tuju heaks. Paula ütles et lõpuks sain ma selle valmis ja nüüd ma saan hakata oma esimest juttu kirjutama ja see pani mind naeratama. Ja Miriel ütles et see oli ilus. See oli kõige parem mis Miriel ütles. Ma tahtsingi et sellest tuleks midagi ilusat. Sellest ju kogu jutt räägibki. Tegelt pole ka ime et ma kirjutasin ilust kui sellisest. Ma olengi esteetik. kui on midagi mida ma oskan, siis on see hinnata ilu. Igatahes minust saab kirjanik, ma otsustasin. Mul on täiesti suva, kas ma saan kuulsaks või ei, kas ma jään vaeseks või ei või kas isegi kellelegi meeldivad mu asjad või neid trükitakse, ma kirjutan ikkagi. Haa, see ei sega mul kirjutamast! Im a true born writer! Vot. Ja kell on 8 ja nüüd ma pean vist lugema minema sest niimoodi kirjutades olen ma teised asjad unarusse jätnud. Homme tuleb siis uus päev. Kool. Eks näe. Ma polegi kõige hullemalt meelestatud selle suhtes. See arvamus kindlasti muutub niipea kui tuleb esimene kodutöö või konta aga pohh, käesoleval hetkel ei suuda see mu tuju rikkuda. Ja ma ei ütle et mul oleks HEA tuju, ma olen lihtsalt rahulolev. Mulle meeldis see vaheaeg. Ses oli särtsu ja midagi erilist. Kuigi pealtnäha ei ütleks aga minu jaoks oli.