Laenuraha efektiivsuse probleem
Riigile laenu võtmisest:
http://www.epl.ee/news/arvamus/villu-zirnask-eesti-riigile-laenu-votmise-poolt-ja-vastu.d?id=63932927
Kui oleks kindel hüperinflatsiooni tulek (kuigi ei kujuta ette kuidas teisiti võiks Euroopa riikide võlad tasuda), siis tasuks / oleks tasunud laenu võtta küll. Veidi pettuse värk küll, aga mis siis - mis kõhus, see kõhus ja lõppkokkuvõttes väikse raha eest.
Teine ja suurem probleem on aga laenuraha kasutamise efektiivsus, nüüd juba ilma inflatsioonile lootmiseta. Keynesi järgi saaks laenurahaga majanduse käima tõmmata, aga kas see Eesti on tingimustes võimalik?
Kujutame ette, et valitsus suure võla ja külvab selle laiali. See raha suurendab tarbimist ja peaks niimoodi suurendama tootmist ning koos sellega koos palkasid, kasumeid jms. Aga siin ongi küsimus - kelle toodangut Eestis tarbitakse? Kui see oleks Eesti toodang, Eestis tehtud ja Eesti ettevõtjate poolt toodetud, siis oleks lootust, et kulutatud raha jääks Eestisse ja hoiaks majandust käigus ning toetaks selle laienemist.
Kahjuks on aga suur osa Eesti tarbimisest selline, et raha rändab üpris kiiresti Eestis välja. Importkaupade eest tasudes läheb raha kohe välja, jättes pisikese osa kohalikele vahendajatele. Eesti ettevõtete välisomanikud ei kiirusta raha Eestisse investeerima, vaid viivad selle välja - emafirmade elushoidmiseks ja emamaade majanduse turgutamiseks läbi seal makstavate maksude. Ka Eesti enda ettevõtjad viivad oma raha mujale, sest seal on kergem raha teha.
Laenuraha, või üldisemalt, riigi investeeringud majanduse soodustamisse, toovad Eestis kaasa lühiajalise majandustõusu, millele järgneb raha väljavool. Siit saab teha ainult ühe järelduse - kasumi väljaviimine tuleb maksustada ja leida teisi teid Eestist raha väljaviimise raskendamiseks.
http://www.epl.ee/news/arvamus/villu-zirnask-eesti-riigile-laenu-votmise-poolt-ja-vastu.d?id=63932927
Kui oleks kindel hüperinflatsiooni tulek (kuigi ei kujuta ette kuidas teisiti võiks Euroopa riikide võlad tasuda), siis tasuks / oleks tasunud laenu võtta küll. Veidi pettuse värk küll, aga mis siis - mis kõhus, see kõhus ja lõppkokkuvõttes väikse raha eest.
Teine ja suurem probleem on aga laenuraha kasutamise efektiivsus, nüüd juba ilma inflatsioonile lootmiseta. Keynesi järgi saaks laenurahaga majanduse käima tõmmata, aga kas see Eesti on tingimustes võimalik?
Kujutame ette, et valitsus suure võla ja külvab selle laiali. See raha suurendab tarbimist ja peaks niimoodi suurendama tootmist ning koos sellega koos palkasid, kasumeid jms. Aga siin ongi küsimus - kelle toodangut Eestis tarbitakse? Kui see oleks Eesti toodang, Eestis tehtud ja Eesti ettevõtjate poolt toodetud, siis oleks lootust, et kulutatud raha jääks Eestisse ja hoiaks majandust käigus ning toetaks selle laienemist.
Kahjuks on aga suur osa Eesti tarbimisest selline, et raha rändab üpris kiiresti Eestis välja. Importkaupade eest tasudes läheb raha kohe välja, jättes pisikese osa kohalikele vahendajatele. Eesti ettevõtete välisomanikud ei kiirusta raha Eestisse investeerima, vaid viivad selle välja - emafirmade elushoidmiseks ja emamaade majanduse turgutamiseks läbi seal makstavate maksude. Ka Eesti enda ettevõtjad viivad oma raha mujale, sest seal on kergem raha teha.
Laenuraha, või üldisemalt, riigi investeeringud majanduse soodustamisse, toovad Eestis kaasa lühiajalise majandustõusu, millele järgneb raha väljavool. Siit saab teha ainult ühe järelduse - kasumi väljaviimine tuleb maksustada ja leida teisi teid Eestist raha väljaviimise raskendamiseks.