Карстен Брюггеманн: Праздник победы: сражение под Цесисом как кульминация эстонской национальной истории
перевод с эстонского (который, в свою очередь, перевод с немецкого)
2004
Часть 1/2 Часть 2/2 О символике Праздника победыПраздник Победы славил государственную независимость Эстонии, поэтому 23 июня стал памятной датой, политико-
(
Read more... )
Mis puutub müütidesse, siis mina sain aru, et tegu on ikkagi sellistega, millega tänapäeval oleks vaja justkui võidelda. Sinu poolt nimetatud "müütidest" võib tänapäeval mingil määral aktuaalne olla ehk vaid nr 2. Kuid, esiteks, miks nimetada üksmeelt 1919 "müüdiks" kui see üksmeel üldiselt ometi eksisteeris? Teiseks, väide, et see üksmeel oli vaid lühiaegne võidujoovastus, on vaevalt, et õige. See üksmeel seisis ikkagi koos erinevatest osadest: näiteks soov iseseisva riigi järele, lootus saada maad, võidujoovastus.
Kolmandaks, see, et enne või pärast polnud ühikskond kuigi üksmeelne, võib olla tõsi, aga pole antud küsimusega minu arvates kuigivõrd seotud.
Neljandaks: "Propageeritav ja pealesurutav üksmeel, püsivalt rõhutatud vajadus siseselt mobiliseeritud seisul olla, ühiskonna sisemise distsipliini juurutamine keeldude ja kaitseseisukordade abil jne pigem nõrgestasid kui tugevdasid ühiskonda vaikival ajastul." Ei saa aru, mismoodi see Brüggemanni artiklis tõestamist leiab ja kes seda Eesti näitel üleüldse tõestanud on? Mina olen näiteks vastupidisel arvamusel. Aga selle üle võib ju diskuteerida.
"See, et Võidupüha oli omal ajal sisulistelt kunstlikult sisseseatud ning enne sõda oli muutunud Pätsi ajastu ülistamiseks, ei ole ju liigne teadmine."
Jah, aga mis siis? Taolised asjad on alati sisse seatud ja seda tehakse mingil eesmärgil. Antud juhul ei olnud see vist küll konkreetselt selle ajastu ülistamiseks, vaid just üks osa nn üksmeele tekitamise protsessist.
Reply
Reply
Reply
Leave a comment